Lirieke: Metsatöll. Terast Mis Hangund Me Hinge. Põhjatuulte Pojad Ja Tütred.

Ule maa, ule vee pohjatuul, karm ja tugev.
Labib hinge kui ma ulluses tostan oma kaed.
Suda voolab voimukalt verd,
torm kutsub raevukalt merd.
Veene labib voimas terasraev.

Seisan kodukunkal saal,
korvus sugulaste haal,
kunka korval seismas nende poline sang.
Pojad tulid pohjatuultest,
tutred tulid pohjatuultest,
taeva poole karjub nende verine ang.

Meie maletame vaid viha!
Meie maletame vaid verd!

[Chorus]
Ja me ei tunne piina,
las voolata veri!
Me oleme pohjatuulte pojad ja tutred!

Poegade ilmed kui karmi hundi pilk.
Tutarde hingedes on roostetanud raev.
Tuul ule maa, ule vee,
metsade, laiade, taeva kurjakuulutav haavatud vaev.

Meie maletame vaid viha!
Meie maletame vaid verd!

[Ch.]

Meil on ees lahing, me ei anna alla!
Meil on kates moogad, meie terasest raev!
Meie tulnud tuultest, meie iidne teras!
Meil oli lahing ja me ei andnud alla!

Poegade kates on rauast tehtud moogad,
pohjatuulte all viimne hetk voib saabuda.
Pohjamaa tutred, kelle kaed on nainud palju vaeva,
me langenutele mulla peale kraabivad.

Meie maletame vaid viha!
Meie maletame vaid verd!

[Ch.]