Lirieke: Metsatöll. Hiiekoda. Hundi Süda Sees.

Kas on kangeim kivist suda
voi on tunne kodust kindlam,
seal kus oed ja vennad laulvad,
ara tombab ikke sinna.

Maletan paari silmi
jalgimas mind keskoo eel,
keegi kutsus mind, keegi minu oma,
kelle moodi muutund meel.

Kas mul toesti hundi suda sees?!

Lase, vend, mul ara minna,
mul ei ole sinu meelt,
lahen uksi metsa ara,
hundi suda sees!
Tuul see ulub minu nime,
uksildus on kaaslaseks,
lahen uksi metsa ara,
hundi suda sees!

Tunded poletan ma tuhaks,
nelja kaarde tuultesse,
seljalt lukkan sakste rooja,
ara lahen laantesse!

Kuid jatan teile oma sudame,
kuhu noaga kraapisin nime,
see maletab mind, see maletab teid,
et truuks jain endale.

Kas mul toesti hundi suda sees?!

Lase, ode, mul ara minna,
mul ei ole sinu meelt,
lahen uksi metsa ara,
hundi suda sees!
Tuul see ulub minu nime,
uksildus on kaaslaseks,
lahen uksi metsa ara,
hundi suda sees!